2024.a 88-aastase Pr Maimu Laane ja tema tütre Kadri Laane meenutused Purku külast, meiereist ja siinsest elust kuni tänaseni.

​

PURKU

Kõigepealt olid ju mõisad ja vald. Ümberringi ei olnud veel suurt midagi. Purku teeristist mõisa poole ulatusid vaid mõisapõllud. Pärast Vabadussõda hakati talunikele maalappe jagama, mõisamaad läksid jagamisele. Siin oli mõned üksikud talud, näiteks Tõnise talu. Mõisast oli näha kõik üle põldude, arvatavasti ulatus vaade kuni Põlmani välja, Põlma veskini. Põldude servades olid talud, kuid küla keskel polnud midagi. Enne ei käinud mõisatee läbi Purku, kus praegu on majad ja peatänav. Vana tee kulges kahe praegu olemas oleva mõisatee vahel.

​

Kaoolimaja ja meiereid all olev maa on hästi kruusane ja kivine – see ei olnud hea põllumaa.

​

Purku hooned

Ehitati vallamaja. Kool võis olla kas samal ajal või veidi varem. Rahvamaja ehitati kõige viimasena, sest enne pidi olema meierei (1925. a), kust tuli raha, et rahvamaja rajada.

​

Rahvamaja Purkus ehitati rahva poolt kokku pandud rahade eest. See oli uhke maja. Seal oli apteek, all keldrites olid poelaod. Üleval elasid poeproua ja tema pere, samuti apteegiproua. All olid apteekri laboratooriumid ja rohud. Rahvamaja osas toimis ka kino, kus 1980. aastate alguses maksis pilet 20 kopikat. Maja kõrval oli palliplats. Kolhoosiajal toimus rahvamajas palju pidusid, esineti ja tantsiti. Nõukogude ajal tehti rahvamajas sees ka remont, ka katuse rahad sellele eraldati. Kuid siis algasid segased ajad. Ei olnud rahvamaja enam nii väga siis Valla oma, ega ka Kolhoosi oma. Rahvamajale tuli vamm sisse ja lammutati maha. Teisel korrusel olnud elanikud said uutesse kortermajadesse korterid. Kuskil 2002 aasta kevadel rahvamaja lammutati.

​

Vallamaja - jäi püsti, kuna seal asus sidejaoskond peaaegu lõpuni. Sidejaoskond viidi mingil ajahetkel Bernard Linde tallu. Hilisemals ajal olid vallamajas ka kooli tööõpetusklassid. Vallamaja õue peal oli külasaun, kooli saun.

​

Koolimaja - olid liitklassid 1-3, 2-4. Kui Pr Laane lõpetas 7 klaasi 1951.aastal, siis oli õpilasi kokku 105. Servast servani olid pingid ruumides sees. Koolimaja otstes olid internaatruumid, kus elasid kaugemalt tulnud lapsed. See oli Järvakandi mõisa alade laste kool. Järvakandi Valla kool, vald moodustati Järvakandi mõisa aladele. Esimene koolimaja oli üldse  Sooaluste teeristis.

​

Pood - piima poes iga päev ei olnud, kuna kui piima tuli, siis oli see kohe ka otsas. Piima sai Karjalauda Kolhoosist osta, selleks oli vaja eraldi luba kontorist. Õhtuti käidi käruga piima järel, praeguse Purku “prügila” juures laudas.

​

Põllud ja park

Pargi ehitamisega alustas Särekanno Johannes, kuid see ei toimunud kohe koolimaja algusaegadel. Ala oli lage ja liivaauke täis. Miidla Harald jätkas puude istutamist ja pargi loomist. Õunapuuaed ja park oli täiesti lage ning sel ajal toimusid seal Järvakandi laadad. See võis isegi olla Tsaariaeg ja Esimese Vabariigi aegu. See oli nii palju vanem. Loomad olid müügis, eelmisel õhtul tulid juba müügimehed hobustega siia kohale. Pr Laane sai siit laadalt oma esimese laada saia, toimus siin rahvamaja taga. Vabariigi ajal, 1990.aastate alguses, peeti laatasid ka veel kooliplatsi peal, kuid nüüd on jäänud vaid suuremad laadad, näiteks Türil. Järvakandi laadad toimusid nii kevadel kui sügisel.

​

MEIEREI ALGUS

Tsaariaja lõpus oli taludel hästi, enne Esimest Maailmasõda rikkus kasvas. Siis tekkisid ühisused ja muud, sest talud olid juba päriseks ostetud, asi toimis.

​

Tuli Esimene Maailmasõda, aga suures pildid talunike töös ta suurt midagi ei katkestanud. Ega midagi talunikelt ära ei võetud. Mõisnikelt võeti ära ja mõisad pandi põlema 1905.aastal. Peale Vabadusõda jaotati mõisate maad laiali.

​

Kuidas hakata müüma piima Inglismaale? Iga talu eraldi seda ei tee. Talunikud hakkasid koos tegutsema, moodustati ühistu ja ehitati Järvakandi Ühispiimatalituse meierei.  Tol ajal oli talunikel hea oskus teha koostööd. Kes talunikest kuulus veel millisesse ühingusse - Tuletõrjeühingusse, Haridusühisusse, Piimandusühisusse, Põllutööühisusse, KultuuriSeltsi ja näiteringidesse, lauluringidesse. Kõik kuulusid kuskile gruppi.

​

Elu meiereis

Järvakandi valla külades, Lellapere, Kehtna, Kärpla, Lokuta, Laeste jt, olid suured talud, suured ja pikad maad. Hästi suured maad oli seal kandis. Suured ja rikkad talud. Palju piima toodi, 1-2 hobusega vankrid, hästi pikad nagu künad, mis olid piima täis, 25-30l ääreni piima täis piimanõud. Pr Maimu Laane oli lapsena oma Memmega pisikese vankriga siin järjekorras, 15-20l ühe piimanõuga (sest neil oli vaid kolm lehma). Ümberkaudsed talumehed punnitasid oma suuri piimapütte, põlvega aitasid piimanõusid tõsta siia maja ette serva peale. Ei tea mis kell need mehed juba tulid, kui siis kui pr Laane oma Memmega hommikupoolikul jõudsid, siis oli neid siin palju. Vankrid olid siis juba tühjad, aga meiereis sees oli ikka veel pikk järjekord.

​

Mida siin meiereis tehti

​

Meiereis valmistati väga head võid, mida eksporditi. Väga ilusad paberist pakendid olid, läikivad ja läbipaistevad. Kaalutud pakendid, 1-2kg ja ilus paber ümber.

​

Siin kooriti piim ära. Kui palju ära võeti, pr Laane ei mäleta. Lõssi (ilma kooreta piima) anti  teatud liitrid talunikele tagasi, seda söödeti taludes loomadele. Lõssi sai igal nädalal, oli ühe lehma kohta mingi kogus ette nähtud.

​

Iga kord, kui talunik tõi piima, pandi kirja kogus. Kõik andmed toodud piima kohta pandi piimaraamatusse kirja. Talunik andis oma allkirja. Vahest tõi pr Laane lapsena ka ise 15l piimanõud. Onud olid siin aidanud piimanõu maha tõsta ja lasid lapse ka järjekorras ette. Taludest tulnud inimesed olid väga toredad.

​

Üks oli Kärpla külas huvitav mees, kes jäi meelde. Tüdrukud kihistasid alati, kui nad teda nägid. Ta oli vanapoiss, aga tema armastas ennast meikida. Esimest korda pr Laane tundis, kui tema lähedal oli, see mees lõhnas alati nii hästi, selline magus lõhn oli. Tal oli puudrikord ja kulmud olid joonistatud. Mees oli nii puhas ja ilus. Hobune alati läikis. Naised väga vahtisid teda, tal oli suur pikk vanker. Peol võtsid tüdrukud teda tihti tantsima, tantsis ta ka väga hästi. Alati sirgelt. Mõned onud olid tulnud otse laudast, kamassidega. Need oli vanad ja sõnnikused, nendega ei lubatud sisse tulla. Mehed võtsid vankrist, piimanõude vahelt, põhkusid ja tegid nendega oma saapaid puhtamaks. Kamassidega ei tohtinud siin olla, need tuli sisendes jätta ukse taha. Kõik töötajad ja kontrollid olid siin üleni valges. Jalgade otsas olid neil ka naljakad asjad.

​

Piima toodi kindlatel päevadel. Suurtest taludest toodi iga päev. Väikesest talust toodi kord nädalas või harvem. Piimaraha maksti. Kui piima tõid, ootasid ka lõssi ära. Suured aparaadid, klaasist torud, oli näha, kuidas piim nendes liikus. Lõunaks oli töö juba tehtud, sest piim toodi vara. Talunikud lüpsid vara ja tõid juba varakult piima ära.

​

Meiereis võeti alati proove, kui piim siia toodi. Laborant oli, kellel oli selline pikk vars, mille otsas oli imepisikene kulp. Pisikene tops oli küljes ja võttis pudelistesse proove. Nende pudelite peal oli piimaraamatu number ja taluniku nimi. Praeguse maja klaveri seinas oli suur stend, kus kõik vajalik kirja pandi. Toodud piim valati alati kohe ka läbi kurna. Kui oli piimaraha maksmine, siis selle stendi järgi tehti järeldus, mis piima oli talunik toonud. Ei teagi, kui pika aja peale seda koguti. Mitu korda vist ikka kuus maksti. Proovi tulemust kohe teada ei saanud, see kirjutati stendi peale. Meiereis oli Sooaluste Selma, kes oli siin assistant (kutsuti teda nii), kes tegeles siin puhtuse proovidega. Peopesa suurused ümmargused vatipadjakesed olid, mis siis stendile kleebiti. Selle keskele oli pandud paber, talu numbriga. Sellest sai kohe vaadata, kui puhas piim oli või kellel sõnnikune. Mõnel oli ikka tõesti kole. Pr Laane Memme piim oli ilus, paar väikest täpikest oli vaid peal. Sest Memm kurnas ikka läbi mitme kahekordse riide ja sõela. Piim tuli alati kiiresti maha jahutada, pr Laane kodus keldris jahutati külma veega. Piim pidi olema jahutatud enne, kui meiereisse toodi. Ei tohinud saada mingit käärimist sisse, muidu oli kogu kupatus hapu. Mingid proovid võeti kohe, bakterid sai kohe teada. Siis sai alles piima kokku kallata. Kui oli väga puhas piim, siis oli liitri eest ka kõrgem tasu. Memmel oli hea tasu. Küla antvärgid nagu neid siin kutsuti (öeldi prouade kohta, kes olid siin kaupmehed, apteekrid, kooliõpetajad) käisid Memme käest piima ostmas. See näitas, et oli teada, et on hea piim. Selle eest sai lisaks taskuraha.

​

Siin taludes oli väga hea, puhas ja rasvane piim, üldine näitaja oli meiereis väga hea. Meier sai selle eest ka head sõnad ja tasu. Meier oli aus inimene, temaga oldi väga rahul. Koguseliselt tuli siia väga palju ja siit viidi edasi vist Raplasse.

 

Meierei maja

​

Meierei oli alati puhas ja läikiv. Lae all jooksis palju torusid, mis olid mõeldud piima jahutamiseks. Meierei tagumises osas asus suur vann, kuhu piim valati. Torusid ja vaate pesti pidevalt. Veevärk oli majas sees, ning maja taga oli süvendatud kraav, kuhu kogu pesuvesi suunati. See teeäär haises päris korralikult. Suvel olid seal sitikad ja satikad ning kõik kobrutas. Memm hoiatas ikka, et "ära sinna mine, võid sisse kukkuda."

​

Ühel hetkel pandi äravoolitorud maasse, masinad töötasid ja talupojad kaevasid. Torusid pandi päris pikalt ka veel talude tagant, ju mingi lepinguga oli see ka kindlasti lubatud, sest piima pesuvesi oli samas ju väetiseks talude põldudele. Mehhaanika ja füüsika ju toimis ikkagi, küll nad survega need torud siin puhtaks lasid. Meiereis võisid tol ajal juba ka mingid pumbad olla.

Meiereid köeti suure katla abil, millel oli suur korsten katusel. Korsten paiskas suitsu välja nagu hirmus. Teisel korrusel oli ahju- ja pliidiküte.

​

Teisel korrusel olid korterid. Maja kõrval olid kuurid, kus peeti meiereis elanike sigu, kanu ja seal kõrval oli ka kartulimaa.

​

MEIEREI SULGEMINE JA KOLHOOSIAEG

​

Kolhoosiaja alguses oli meierei veel avatud. Alguses toodi ka kolhoosi lehmade piim meiereisse, sest enne küüditamisi 1949. aastal olid talunikel veel lehmad. Kuid meiereid hakati sulgema, kui piimakombinaadid alustasid piima korjamist oma autodega. Väikesed meiereid pandi kinni ja alles jäid suured kombinaadid. Isegi 1980. aastatel olid piimapukid, kust piimaautod piima korjasid – raha tuli ikka piimast. Kuid ühel hetkel otsustas piimakombinaat, et see muutub liiga kalliks, ja autod enam järgi ei tulnud...

 

Kolhoosiaeg

​

Kolhoosiaeg algas 1948. aastal ja kestis Eesti Vabariigi taastamiseni. Kolhoosidesse hakati astuma 1948. aastal, ja kui 1949. aastal küüditamine algas, hakkasid inimesed juba hirmust kolhoosidesse astuma, et ära ei viidaks. Kolhoosiliikmena andis inimene kogu oma vara üle, et vältida Siberisse saatmist. Kui talunik oli määratud kulakuks – pr Laane ei mäleta, kui palju maad talunikul pidi olema, et seda teha – siis muutus ta Nõukogude Liidu kahjuriks ja saadeti Siberisse. Üksikutele talunikele olid maksud nii suured, et lihtsam oli juba kolhoosi astuda.

​

Valla käskjalg Laane Aleksander “Sass” sai Vabadussõja eest maad, kuhu ta hiljem lauda ja elumaja ehitas. Alguses elas ta vallamaja teisel korrusel korteris. Kolhoosi ajal tekkis selline peatänav, suuri maju enne ei olnud.

​

Kolhoosiajal võeti talunikelt loomad ja maa. Pr Laane Memme talus oli kolm lehma, kuid kolhoosiajal jäi alles vaid üks, kuid ka selle lehma piim toodi meiereisse. 0,6 ha jäi kolhoosiliikmele, kuid pr Laane Memme surmaga võeti ka see maa. Kui kolhoosi loomadele hein tehtud, võis talunik oma väiksel maalapil midagi kasvatada. Üks lehm, siga ja kanad olid siiski kodus. Kodus tehti võid ja koort.

Kolhoosnikud ei tohtinud alguses midagi omada, kuid tööd nõuti küll. Esimeste aastate töötasu oli pool kotti nisujahu, pr Laane sõnul – aasta eest. Talunikud pidid metsast tegema kolhoosi jaoks küttepuid – väga suur hulk ruumimeetreid. Raha selle eest ei saadud, ainult sandikopikad, ning selle eest tuli ka riigivõlakirju osta. 1980. aastatel, kolhoosi ajal, olid piirkonnas suured peedipõllud. Igaühele jagati maad, kuhu pandi peet maha ja siis oli iga inimese asi see seal ära harvendada ja harida, siis sai raha ka selle eest.

​

Kolhoosi alguses olid taludele määratud suured normid. Loomad, mis kodus olid, ja see väike maajupp, mis talunikule alles jäi, pidid talupojad ära tooma ja pere ära toitma. Esimene kolhoosi kontor asus Purku “prügimäe” lauda juurest, kõndides suure tee äärde. Seal oli üks vana mahajäetud puidust maja (Linde talu), millest osa oli suurtest põllukividest. Seal oli kolhoosi kontor, kanala ja hanela ning töökoda, sepikoda. See oli algselt rikka talu maja, kelle omanik viidi Siberisse. Kaks maja edasi Järvakandi poole kuulusid samale talunikule, Bernard Lindele, kes oli omaaegne Eesti kirjanik. Seal oli kunagi pood ja viinamonopol.

​

Alles hiljem 70-80ndatel, kui olid juba kolhooside hiilgeajad, hakati kolhoosimaju ehitama, need suured sigalad jm, see oli uuendus. Tehti ka tõuaretust. Siis juba teenisid kolhoosnikud ka hästi raha. Lüpsjad ja traktoristid said hästi raha. Kolhoosiaja alguses olid suured talud, siis polnud mõtet uuendusi teha. Suured talud löödi laiali, siis oli vaikus. Ja siis hakkasid kolhoosid ellu ärkama.

​

Töötajad hakkasid ise nõudma, et vaja kuskil süüa. Kolhoosil oli raha ja tehti söökla. Kolhoosi söökla avati meierei ruumis alles 1980. aastate alguses, kui kolhoosides oli hiilgeaeg. Neid oli igalpool ja kõik oli hästi, siis hakati sööklaid avama. Sööklasse sissepääs oli ehitatud maja taha, sinna lisaruumi sai üleriided jätta. Jaan oli peakokk ja naine nimega Roosa Helvi oli siin pikalt. Toidud olid head ja odavad. Valimispäevadel hakati ka jäätist tooma, suured pakid, mida noaga lõigati. Pr Laane ostis kausiga kotis 2-3 kg kaasa. Seda ei olnud aga igal ajal saadaval – esimesed said ja tuttavad.

​

Mingil hetkel kadus Vene turg tagant ära, sest väga palju läks Peterburgi Venemaale. Kolhoosidel see süsteem ei olnud päris nii, et müüme, olid normid – mida sa pead ja kuidas sa pead. Ja kui midagi jäi üle normi, siis midagi tuli sisse. Kui enne kolhoosi aega talud õitsesid, siis lammutati see süsteem ära ja tehti kolhoosid. Kui ühel hetkel hakkasid kolhoosid õitsema, siis lammutati kolhoosid ära.

​

Kui kolhoos lõppes, siis said õigusjärgsed omanikud, nagu ka Laane pere, oma maad tagasi. Võisid võtta ja ka mitte võtta. Õigusjärgsed omanikud võisid ka oma maad edasi müüa. Ja kus polnud õigusjärgseid omanikke, siis said erastada EVP-de eest.

Kolhoos registreeriti ümber Põllumajandusühistuks ja kuna see jäi, kõike ei saadud ka tagasi. Nn kolhoos jäi alles. Kabala tegi kõik laiali, kõik jaotati ära, esialgu oli kõigil raske ja siis tõusis mitu väikest ja jäid ellu. Aga siin jäi see Põllumajandusühistu (rahva suus kutsuti nälg ja võlg) ja kuidagi see eksisteeris, lehmad jm oli sees ja läbi häda see kuidagi siin ikkagi eksisteeris ja lõpuks vajus ära. Ühistul olid omanikud. Kolhoosi süsteem oli keerulisem, seal oli nagu kõik asjaosalised, aga Ühistu vähesed omanikud müüsid selle ära Raikküla farmerile ja said oma summad kätte. Tänu sellele ei ole siin Purkus ettevõtteid ega midagi, sest jäeti see Ühistu alles. Oleks nagu Kabala teinud, siis tekkis palju erinevaid ettevõtteid. Kuid siin kõik maad on justkui ju ühe omaniku käes, kõik maad olid läinud Raikküla farmeri kätte.

 

INIMESED SIIN

​

​Peeter Johannes Raag – esimene meier. Lühikest kasvu mees. Haritud, sõbralik ja lahke mees. Väga puhtust hoidis. Tubli inimene oli. Peeter Johannes Raag oli esimene Järvakandi Ühispiimatalutuse meier. Peeter Johannes Raag sündis Tartus, kuid siin töötades elas siin. Arvatavasti kolis meier Akri talusse (kutsuti Tuka taluks, kuna seal oli selline metsatukk) elama. Peetril ja tema naisel Idal sündis poeg Kalju, keda Purkus kutsuti hiljem Tuka Kaljuks. Kalju oli vahepeal siin Purkus vanaisa juures. Kui Peeter Johannes suri, siis kolis Kalju oma emaga Tartust (kui ema vanaks jäi) siia Akri talusse ja tegi selle korda. Kalju nägi väga halvasti, sest sõja ajal tegi kamp poisse mingi lõhkeainega nalja ja arvatavasti see plahvatas Kalju käes, sest tema nägemine jäigi väga kehvaks.

 

Kalju töötas Purku külas elektrikuna. Tema naine oli Silvi, kes täna elab hooldekodus. Silvi sattus siia Järvakandi kolhoosi tööle, raamatupidamisse, ta oli TPI kõrgharidusega tark naine. Kalju aga polnud vist lõpetanud kuut klassigi. Elektri kursused ikka läbis.

 

Peeter Johannes Raag hukkus sõjas.

​

Soone “Papi” Arnold - oli siin kütja kolhoosi ajal. Arnold oli enne, meierei ajal, Siberis vangis ja kui sealt tagasi tuli, siis sai siin kütjaks. Sellepärast sai ta elamise ka siia üles korterisse. Ta oli jahimees ja tal oli maja ees siin siis ka kaks koera ning sõja ajal oli ta viga saanud.

​

Kaljumäe Paula – raamatupidaja teisel kottusel, pr Laane sõnul tore naine, kes temaga alati sõbralik oli.

 

Lensmani veski - praeguse Purku bussijaama kõrval oli tuuleveski. Pr Laane isa käis seal veskis vilja jahvatamas. Ilus ja suur tuulik oli. Veskionu lasi lapsi üles ronida ja ringi vaadata. Alati tuli matti anda (nii öeldi), igast kotist natukene ka veskimehele. Kuskil 1953 aastal see veski lammutati maha, siis oli see aeg, kus veskid lammutati. Sest veskid jäid seisma, ei olnud enam tulijaid, polnud enam loomigi ja polnud enam vajadust. Maad võeti ju kõik ära. Veskid läksid elektriliseks, Juurus oli suur. Põlmas töötas veski ka kolhoosi ajal. Purku veski oli vanem, see oli talu oma, Lensmani veski. Puidust. Nende pere seal askeldas, suurem talu oli. Tõnise papi ja mammi üks poegadest oli siin mölder, abiellus veel lõpuks Kadaka Elliga, Purre Elliga.

​

Ilse Sibul - oli Pr Laane klassijuhataja ja direktor koolis. Oli ka laulukoorijuht ja õpetas  täiskasvanuid. Õpetaja Sibula perekond elas alguses oma abikaasaga Ilmar Sibulaga koolimajas, vanem poeg sündiski seal. Hiljem elasid Purku külas, teine maja mööda maanteed, kui hakata Järvakandi poole minema. Sibula pere elasid seal, see maja ei kuulunud neile. See oli Külanõukogu maja, selle sai Linde tagasi ja omanik lubas neil seal elada nii kaua kui Sibula pere soovis. Linde teine maja, seal kõrval, oli õpetajatele korteriteks. Vahakõnnus oli nendel pisikene põllupidamine. Õpetaja Sibul oli siin esimene kõrgharidusega õpetaja. Ta oli väga vaesest perest pärit, kuid väga andekas ja tubli naine. Ilse oli Vahakõnnust pärit, lõpetas Tallinnas Pedakoogilise Instituudi ja tuli siia Purkusse õpetajaks. Oma abikaasaga Ilmariga sai ta siin kokku, sest mees töötas Järvakandi puidutööstuses. Ilmarit mäletab ka Kadri Laane. Isa oli moodne mees, sest külamehed käisid ülikonnad seljas siin lohmadi, lohmadi. Aga Ilmar käis teksatagi seljas, teksapüksid jalas. Pr Laane oli ka siin koolimajas õpetaja. Tema ajal läksid nad koos Õpetaja Ilsega trepist üles, mõlemad oma tundi andma. 1974, kui pr Laane tagasi kodukülla tuli, siis pandi väikeseid koole kinni nagu ka praegusel ajal. Pandi ka meie kool kinni, peale seda oli pr Laane Kõue mõisas mingi aja. Uuesti avati koolid 1990 aastatel. Ja nüüd suletakse uuesti. Kadri Laane mäletab, kuidas õpetaja Ilsel oli Seitse Pöialpoissi lõhnaõlid ja kuidas temale üks neist, nimega Ninatark, kingiti. Noorele tüdrukule jäi see hästi meelde. Ilse suri vähki ja tema ärasaatmine oli koolimaja saalis.

​

Aino Pervik - elas siin lühikest aega. Kallioni majas. Tema on kirjutanud oma raamatus ka Purku meiereist.

​

Kallion Aleksander - oli endine koolimaja direktor, kes viidi Siberisse. Kallioni Valdo, tema poeg, on kirjutanud raamatu Purku ajaloost. Kallion Aleksandri naine oli pr Laane esimene õpetaja.

​

Piltidelt tundis pr Laane veel ära: Kukkoja Peedu ja Kaljumäe Ain.

​

​

Suured tänud, Maimu ja Kadri Laane, nende jutustuste tundide ja mälestuste jagamise eest! 

Helen Valgusmajast

9.01.2025

​

Jätkan edasi ajaloo uurimist ja kindlasti see leht täieneb veel...

​

Jutustamisteni...